Lahkus Hans Torim

HANS TORIM

25. II 1930 – 31. III 2025

Eesti Kergejõustikuliit teatab kurbusega, et 31. märtsil lahkus meie seast 95-aastasena endine kergejõustiklane, treener ja spordipedagoog Hans Torim.

Hans Torim oli seitsmekorde Eesti NSV meister: 110 m tõkkejooksus (1950, 1952, 1953) ja 400 m tõkkejooksus (1949, 1950, 1952, 1953). Aastatel 1952–1958 tuli ta viis korda Eesti NSV meistriks teatejooksus.

Aastatel 1950–1953 parandas ta 400 m tõkkejooksus kolmel korral Eesti rekordit (56,0 – 54,6). Ta võistles kokku 15 korda Eesti koondise eest.

Peale sportlaskarjääri lõppu tegutses kergejõustikutreeneri ja spordipedagoogina.

Tema tuntumaid õpilasi: Kalju Jurkatamm, Charles Vallmann, Margus Kasearu, Toomas Merila, Peeter Laane, Kalju Kikamägi, Ennu Laasner, Milvi Torim, Aili Paju, Tiina Torop, Silva Oja, Holger Peel, Rein Aule.

Torim kirjutas õpikuid, koostas õppefilme ja õppevahendeid, avaldas ajakirjanduses, sh Soome ja USA spordiväljaannetes, üle 100 publikatsiooni.

Aastast 1997 Eesti Kergejõustikuliidu auliige.

Avaldame sügavat kaastunnet Hans Torimi perele ja lähedastele.

Ärasaatmine toimub reedel, 2. mail 2025 kell 14:30 Tallinna Krematooriumis. Lilli ja pärgasid palutakse mitte tuua.

_______________________________________________________

Teenekat kergejõustikuõpetajat Hans Torimit meenutades

25.02.1930 – 31.03.2025

Vaid mõned nädalad tagasi naasis järjekordse medali – MM „hõbedaga“ kodukamarale meie praegune mitmevõistluse tipp Johannes Erm. Kui rääkisime tema treeneri Holger Peeliga oma 95. eluaastal manalateele läinud spordiõpetaja Hans Torimi lahkumisest, siis tõdes ta, et on sedasi kaotanud oma parima ja erudeerituma nõuandja… „Jah, tahan nüüd veelkord kinnitada, et treener Hans Torimi treeningufilosoofia ja võrratu teadmiste pagasi mõju ulatuvad otsaga ka Johannese praeguste saavutusteni välja ning ma ei tunneta neis aegumise märke… Kasutan neid ju kogu aeg,“ võtab tipptreener Peel üheselt oma kunagiselt treenerilt ja kolleegilt saadud pärandi kokku.

Sedasi polegi enam vaja teeneka kergejõustikuguru Hans Torimi pika õpetajatöö taseme tõestusi uurima minna, sest kogu tema nimekate õpilaste rivi nii Tartu ja Tallinna Ülikooli ajast, aga ka mitmes spordiühingus tegutsedes ning spordigümnaasiumis töötades räägib iseenda eest. Ja nende, iga endise õpilase taga on nüüdseks juba oma treeninggrupid, koolide spordiringid ja palju muud, kus siis Hans Torimi pakutud teadmised ja põhimõtted vaid edasist jätku saavad.

Suurepärase praktilise oskuse kõrval teab lai Eesti spordiüldsus Hans Torimit kui ülimalt detailse, täpse ja oskusliku didaktika abil spordiõpetuse sisu avanud kirjameest. Sajad artiklid, kinogrammid, joonised, õppevideod ja mida kõike vaid tuli just tema sulest. Ehkki mõni neist toonastest materjalidest näib praegu hallivõitu kaanepaberi tõttu üsna armetu välja, on sinna kirja saanud sisu osutunud aga kõige kätte sattunud info suurepäraseks üldistuseks. Mis neist materjalidest otsaga ka välismaa spordirahva hulka jõudis, leidis sealgi kõrget tunnustust ning agarat kasutamist.

Kui kogu seda tema poolt loodu taustu veelgi põhjalikumalt avada, siis torkab silma, kuidas ta iga teadmise, kogemuse ja praktilise kasutusnipi justkui üles noppis ja selle põhjal siis hea ning üldistava pildi lõi. Kogesin seda koos temaga 1990. aastal Soomes põhjanaabrite spordi suurkuju Lauri Pihkala ühingu aastakoosolekul esinedes, kus meil paluti rääkida Lauri Pihkala mõjust Eesti spordile. Minu teemaks oli suusatamisega seostuv, aga kui Hans oma 10-leheküljelist soomekeelset ettekannet päris soravas soome keeles esitlema asus, vajusid soomlastest spordigurude suud üha enam ja enam lahti. Sest see kõik oli enam kui pelk Pihkala rolli avanime, sidudes samas meie riikide ühist, enam kui saja aasta tagust spordi arengulugu. Näidates erinevate perioodide mõjusid nii Euroopast kui ka USA-st. Hoides samas Pihkalaga seotud peajoont, kirjeldas ta suurepäraste näidete varal, kuidas said just läbi isiklike kontaktide teoks Pihkala spordiõpetuse raamatute tõlked eesti keelde ja kuidas neid enam kui 100 aastat tagasi rida realt studeerides siis üle Eesti sportima õpetades tutvustati. Olgu siinkohal märgitud, et ühe Pihkala spordiraamatu tõlkija oli lausa Anton Hansen Tammsaare. Aga nagu Hans sealsel esinemisel mitmel korral kinnitas, on Pihkala pakutud tõdesid ta hiljem ka ise oma raamatutes järginud ja usub, et mõned neist põhimõtetest ei aegu kunagi.

Tulles tagasi Johannes Ermi ja Holger Peeli praeguste tipptegemiste juurde veendumegi, et Hans Torimi 35 aastat tagasi välja öeldud oletused seal Helsinkis, Lauri Pihkala seltsi üritusel peavad kenasti paika. Nagu ka kõik need õpetussõnad, mida dotsent Torim jagas 19 aasta jooksul (1977-1996) ka meie ülikoolis, toonase TPedI kergejõustikutundides nii Tallinna staadionidel kui Vana- Otepää õppelaagrites. Testisin mõne kunagise tudengi, praeguse vilistlasega ja nende meenutuskuvand spordiõpetajast Torimist on selline – oli igati karismaatiline, erudeeritud, hea sõna ja sageli lausa end unustava ning spordifilosoofia süvakihtideni sukeldunud tüüp.

Nii et tudengite meelest pole ta läinud, nagu ka suurel osal meie spordirahvast. Ise saan vaid meenutada üht ikka ja jälle meelde tulevat episoodi, kui 1964. aastal õpetaja Torim meile, esmakursuslastele Tartu Ülikooli staadionil kergejõustiku tundi andis. Kus äkki jooksis staadionimajast meie juurde üks vanem proua ja teatas, et just olla helistatud ja teatatud, et Rein Aun on võitnud Tokio OM-l kümnevõistluses hõbemedali. Veel enne kui jõudis vaimustuselaine tekkida, sõnas aga õpetaja Torim: „ Ilmselt tuleb Auna tulekuks nüüd vist need väravapostid paari meetri jagu laiemale tõsta.“

Selles lühikeses ütluses oli ehttorimlik üldistus nii Aunast, Eesti sportlaste kasinatest võimalustest maailma jõuda kui ka meie kümnevõistluse jätkuvast arenguloost, mille kõige auks võis nüüdse „hõbeda“ puhul tõesti ehk lausa staadioniväravat laiemaks tegema asuda.

Selliseid häid ja kestma jäävaid üldistusi pakkus aga teeneka spordiõpetaja Hans Torimi elutöö iga samm.

Austuse ja tänuga
Kaarel Zilmer
Kaasteelisest õpilane ja kolleeg aastast 1964 alates