Eesti Kergejõustikuliidu liikmesklubid valisid septembri parimaks sportlaseks jooksja Rasmus Kiseli.
Septembri “Kuu sportlaseks” valitud Rasmus Kisel saavutas Kopenhaagenis toimunud maanteejooksu maailmameistrivõistlustel ühe miili maanteejooksus uue Eesti rekordiga 24. koha.
Traditsiooniliselt esitasime kuu sportlasele ka mõned küsimused, et tema kohta midagi uut ja huvitavat teada saada. Küsimusi esitas kergejõustikutreener ning endine jooksja Ille Kukk, kelle nimele kuuluvad Eesti rekordid nii 3000 m kui ka 5000 m distantsidel.
Palju õnne Eesti rekordi ja hea tulemuse puhul maanteejooksu MM-il! Mis tunne oli finišijoont ületada ja tablool rekordnumbreid näha? Kas teadsid juba enne starti, et oled selliseks ajaks võimeline?
Tegelikult nägin pärast finišit tabloolt 23. kohta ja aega 4:00 ja olin juba sellega väga rahul. Elektrilise aja sain teada alles pisut hiljem ja see, et alla 4 minuti õnnestus joosta oli muidugi kirss tordil. Uskusin, et staadionil suudaksin alla 4 minuti joosta, kuid maanteejooks on täiesti teine tera ehk sellist aega ega kohta endale eesmärgiks poleks julgenud panna.
Kuidas sa MM-i jooksu taktikaliselt üles ehitasid? Maanteejooks erineb oluliselt staadioniringidest – mis oli seal suurim väljakutse?
Esimesel pikal sirgel oli tugev vastutuul, millele järgnes teisel sirgel küljetuul. Staadioni 1500m isiklike võrdluses olin 58 mehe seas 45. ehk teadsin, et pean lihtsalt võimalikult kaua grupis kellegi selja taga peidus püsima ja õhutakistust vähendama. See õnnestus ideaalselt, sest tegelikult ei tundnud ma sisuliselt terve jooksu vältel kordagi tuult. Võrreldes staadioniga peab ka maapinnal pidevalt silma peal hoidma, kuna väikseid ootamatusi võib igal hetkel ette tulla. Tehniliselt olid kõige keerulisemad hetked kaks kurvi, kus pidi rütmi pisut muutma ja väga täpselt jälgima, kes kuhu liigub. Õnneks õnnestus need kurvid pisut hoogu maha võttes ilma suuremate probleemideta läbida. Viimased meetrid läksid küll juba päris raskeks, aga lõpuks jäi ikkagi väga palju tugevaid konkurente selja taha.
Keskmaajooks nõuab ränka kiiruslikku vastupidavust ja kannatavaid treeninguid. Mis sind keskmaajooksu juures kõige rohkem paelub ja mis on selle ala treeningutel kõige raskem?
Mulle lihtsalt meeldib treenida, joosta, võistelda ja ennast üldiselt heas vormis hoida. Keskmaajooks lihtsalt juhtub olema ala, kus ma kõige konkurentsivõimelisem olen. Kindlasti tunneksin rõõmu ka näiteks kaugushüppest või kettaheitest, kui ma nendel aladel hea oleks ja võistlusi võidaks. Kõige raskem on see, kui miski kuskilt krooniliselt valu teeb ja pole aimugi millal seis paremaks võiks minna.
Kuidas on sinu praegune treeningprotsess üles ehitatud ja kes on peamised inimesed, kes sind sellel teel toetavad?
Treenin üksi, tavaliselt kaks korda päevas ja kokku 11-14 korda nädalas. Sellest 8-10 korda on kerge aeroobne jooks ja 1-2 korda jõutrenn. Ettevalmistaval perioodil jooksen kaks korda allpool anaeroobset läve lõike (nö threshold) ja ühe korra pisut intensiivsemaid lõike. Võistlusperioodil jääb treeningsagedus samaks, aga maht pisub väheneb ja intensiivsus tõuseb. Aastaid tagasi jätsin igasse lõigutrenni endast 100% ja vanuses 19-23 jooksin ilmselt terve karjääri jagu lõike ära. Viimastel aastatel olen treeninud rohkem, kuid palju rahulikumalt ja intensiivsust kontrolli all hoides. Alati on ikka 1-2 kordust vähemalt veel varuks ja maksimum tuleb välja ainult võistlustel või äärmisel juhul võistlust simuleerival treeningul. Minu suurim abiline on muidugi abikaasa, kes lisaks kõigele muule mind vajadusel tagant utsitab või hoopis tagasi hoiab.
Mis on sinu „lemmik“ kurikuulus lõigutrenn – selline, mida enne natuke pelgad, aga samas tead, et see toob tulemuse?
Kerged jooksud ja threshold trennid on küll nauditavad, kuid ühekülgsed ja vahel päris igavad, kuna peab ennast pidevalt tagasi hoidma. Kui on aeg kiiremaks lõigutrenniks või võistluseks, siis jõuan sinna mitte kartusega, vaid rõõmu ja elevusega, et saab jälle hagu anda. Lõigutrennid toovad viimase protsendi tulemusest. Põhiline areng ja eeldus selleks, et lõigutrennidest üldse kasu oleks, toimub nädalast nädalasse ja aastast aastasse just seda igavat ja kontrollitud tööd järjekindlalt tehes. Isegi kui see korraks raske on, siis staadionil 6x300m lõikudega ennast pildituks joosta suudab igaüks, aga 5 aastat järjest 10 korda nädalas üksi kergelt 6-12 km joosta viitsivad vähesed.
Oled keskmaajooksule truuks jäänud ka vigastuste ja keerulisemate perioodide kiuste. Mis on aidanud sul järjepidevust hoida ja motivatsiooni säilitada?
Ühelt poolt lihtsalt rõõm jooksmisest ja treenimisest ning teiselt poolt usk, et mu võimed ja parimad tulemused on veel realiseerimata.
Sind teatakse mitmekülgse inimesena ja oled kokku puutunud ka teadusmaailmaga. Millega tegeled väljaspool kergejõustikku ja millised on sinu peamised hobid?
Üritan nii palju kui võimalik saada osa laste kasvamisest ja kasvatamisest. Lisaks teen trenni, üritan hästi toituda ja korralikult magada. Muid hobisid mul hetkel polegi.
Millised sihid ja eesmärgid oled endale seadnud järgmiseks hooajaks?
Sel aastal jõudis mu aeroobne võimekus lõpuks sinnani, et saan 1500m päriselt joosta ega pea osa maad lihtsalt kulgema, et lõpuni jõuda. Ühtlasi seljatasin lõpuks mind kolm aastat painanud kannakõõluse põletiku. Üritan terve püsida ja edasi areneda. Peamine siht on joosta 1500m nii kiiresti kui võimalik, aga eks selleks peab olema suuteline kiiresti jooksma nii 800m kui ka 3000m. Loodan kindlasti ka staadionil mõne Eesti rekordi püstitada.
____________________________________
“Kuu sportlase” tiitli eelmisi võitjaid saad vaadata SIIT.
EKJL Instagram
