Eesti Kergejõustikuliidu liikmesklubid valisid juuli ja augusti parimaks sportlaseks teivashüppaja Henri Apri.
Kaks kuud järjest “Kuu sportlaseks” valitud Henri Apri parandas juulikuu vältel lausa neljal korral U20 vanuseklassi Eesti rekordit, millest viimane tähistas ka U23 Eesti rekordit. Augustikuus võitis Apri Oregonis toimunud U20 vanuseklassi maailmameistrivõistlustel hõbemedali uut U20 ja U23 Eesti rekordit tähistava tulemusega 5.75 ning tegi Birminghami EM-il oma debüüdi täiskasvanute tiitlivõistlustel. Eesti kõigi aegade edetabelis hoiab ta teist kohta Eesti rekordiomaniku Valeri Bukrejevi (5.86) järel.
Traditsiooniliselt esitasime kuu sportlasele ka mõned küsimused, et tema kohta midagi uut ja huvitavat teada saada. Küsimusi esitas kergejõustikutreener ning endine teivashüppaja Rein Sokk.
Viisid sel aastal isikliku rekordi üle poole meetri kõrgemale võrreldes eelmise aastaga. Mis on Sinu enda hinnangul selle arengu taga? Palun kirjelda, mida sel aastal treeningutel teisiti tegid ja mis tegevused suure rekordiparanduseni viisid?
Areng on olnud tõesti päris võimas. Ise näen arenguhüppe võtit selles, et tänu järjepidevale teadlikule treenimisele olen muutunud palju kiiremaks ja tugevamaks ning suudan teivast paremini käsitleda. On õnnestunud kiirus ja jõud kokku panna, hüppetehnikat täiustada ning see on vilja kandnud.
Tänu sellele, et jõudu ja kiirust on lisandunud, olen saanud võtta suuremad teibad, mis võimaldavadki kõrgemale hüpata. Sel aastal olen treeningutel rohkem keskendunud jalgade tõstmisele, et saada oma tehnika stabiilsemaks. Oma roll on olnud ka aastatepikkustel akrobaatikatreeningutel.
Eelmisel hooajal hüppasid 5.20, sel aastal 5.75. Milliste teivastega need kõrgused ületasid, mis oli hoie, teiba flex? Kui palju on sinu nö “teibatunnetus” selle aasta jooksul muutunud?
Hüppasin 5-meetriste teivastega, hoie oli tipust ning teiba flex 15.0. Teibatunnetus on kindlasti stabiilsemaks muutunud, tehnika olen paremini klappima saanud ja see omakorda lisab enesekindlust ning väljendub heas soorituses. Samas ma ei ütleks et olen tunnetuse osas oma maksimumi kätte saanud, arenguruumi on veel väga palju.
Kui mina 41 aastat tagasi 5.33 hüppasin, oli mul kasutada vaid üks teivas. Sellega hüppasin trennis ja ka võistlustel. Mitu teivast on Sinul täna kasutada trennis/võistlustel kui suurt rolli mängib õige teiba valimine võistluse õnnestumises?
Hetkel on mul 4 võistlusteivast, kuid treeningutel kasutan kokku tavaliselt kuni 10 teivast. Õige teiba valimine mängib väga suurt rolli, sest muidu ei saaks hüpe õnnestuda. Üldiselt pean treeneriga nõu, milline teivas võtta ja üldjuhul on need otsused ka ennast õigustanud. Uute kõrguste alistamine nõuab ka järgmise taseme teibaid.
Olen tähele pannud, et mõnel võistusel oled olnud raskustes algkõrgustel, aga hiljem jõudnud väga kõrge kõrguseni. Millest see raske võistluse algus tingitud on ja kuidas suudad sellises olukorras ennast vaimselt kokku võtta ja ümber häälestada?
Üldjuhul tuleb see ilmselt sellest, et jalad on pikast ootamisest veidi kinni ning siis ei tule esimesed hüpped perfektselt välja. Siiski olen suutnud ennast kokku võtta ja rahulikuks jääda ning suurt rolli mängib ka tahtejõud. Mida hüpe edasi, seda rohkem ennast käima saan ja võistlust naudin.
Valeri Bukrejevi Eesti rekord (5.86) tundus veel mõned aastad tagasi ületamatu, nüüd vast mitte. Kas kiikad ka juba selle rekordi ületamise poole ja kui palju üldse võistlustel rekorditele keskendud?
Kindlasti on Eesti täiskasvanute rekord minu järgmine eesmärk. Proovisin selle rekordi lähedast kõrgust (5.85) juba Oregoni U20 MM-il, seekord jäi veel natuke puudu. Pikk võistlus oli seljataga ja ilmselt oli jaks otsas. Sel suvel õnnestus mul 5 nädala jooksul rekordit parandada viiel korral. Sisuliselt igal võistlusel hüppasin uue rekordi. Eks iga võit on magus ja kui sellega kaasneb ka rekordiparandus, on see veel eriliselt magus ja tõstab adrenaliini.
Ühes statistikas olen Sinust veel ees. Nimelt kui hüppasin 1983 a. Eesti rekordi (5.32), oli maailmarekord 5.81. Vahe 49cm. Tänaseks on nii Eesti kui ka maailma teivashüpe kõvasti edasi läinud. Kuidas sina hindad Eesti meeste teivashüppe praegust seisu – kui realistlikuks pead, et lähiaastatel näeme eestlast kuue meetri piiri ületamas ja maailma absoluutsele tipule lähenemas? Mis selleks sinu arvates veel puudu on?
Praegune teivashüppe seis on Eestis väga hea. Meil on mitmeid 5 meetri mehi ja usun, et ka 6 meetri piir on lähiaastatel vägagi realistlik. Oleme Robert Kompusega kahekesi näidanud, et Eesti on lisaks mitmevõistlusele ka teivashüppe maa ning võin julgelt öelda, et paari aasta pärast oleme koos maailma tipus. Saime juba sel suvel kergelt suurvõistluste hõngu nuusutada ja suurte meestega kõrvuti võistelda, see oli võimas tunne. Mis veel puudu on – kogemused. Kogemused tulevad vanusega ehk oleme mõlemad üsna noored veel ja meie aeg on alles ees.
Sportlase elu tähendab päris palju rutiini ja distsipliini, aga milline näeb välja sinu ideaalne täiesti spordivaba päev?
Minu ideaalses spordivabas päevas on kindlasti sees discgolf sõpradega, mõnus saunaõhtu ja hea söök.
Nimeta mõni asi/põnev fakt, mida enamus inimesed Sinu kohta ei tea?
Minu teiseks suureks kireks spordi kõrval on olnud muusika. Laulsin 10 aastat Lydia Rahula poistekooris ja õppisin 7 aastat Tallinna Muusikakoolis tšellot. Kuna üks mu parimatest sõpradest õpib dirigendiks, siis satun üsna tihti ka klassikalise muusika kontserdile ja ooperisse.
____________________________________
“Kuu sportlase” tiitli eelmisi võitjaid saad vaadata SIIT.
EKJL Instagram
